Juhtumi taust: Budapesti kuldajastu ja varjud

1890. aastatel oli Budapest haripunktis majanduslik ja kultuuriline päritolu. Sellised ikoonilised hooned nagu ketisild ja Elizabethi sild, mis ühendavad Buda ja kahjureid, pole mitte ainult linna vaatamisväärsused, vaid ka Austro-Ungari impeeriumi tööstuslike ja tehnoloogiliste saavutuste sümbolid. Kuna linna elujõud, ühendab Doonau Buda mäed tempo tasandikega ja jõevesi on tunnistajaks linna õitsengule. Kuid sellest jõest on saanud ka patu lava. Ajavahemikul 1892–1896 leidis Budapesti politsei Doonau silla all vähemalt seitse surnukeha, kus olid erinevad ohvrid, kes hõlmasid naisi kodututest meestest kuni keskklassi naisteni, ulatudes noortest kuni keskealiste inimesteni. Nende juhtumite levinud punkt on see, et surnukehad asetatakse hoolikalt silla muuli lähedale ning surmapõhjused on enamasti kägistamine või pussitamine ning kuriteo toimepanemise meetod on julm ja täpne.

Veelgi häirivam on see, et mõrvar alustas anonüümse kirja kaudu politseiga psühholoogilist mängu. Kirjad on kirjutatud kena käekirjaga, täis provokatsiooni ja naeruvääristamist ning kirjeldavad üksikasjalikult kuritegevuse protsessi ja isegi järgmise kuriteo aega ja kohta. Kirjad saadetakse tavaliselt Budapesti politseijaoskonda või kohalikku ajalehte, ülbusega ja täis politsei ebakompetentsust. See käitumine mitte ainult ei süvendanud kodanike paanikat, vaid muutis juhtumi ka sel ajal meedia fookuseks. Vaatamata sellele, et politsei investeeris palju tööjõudu ja materiaalseid ressursse, ei arreteerita mõrvarit kunagi ja juhtum oli lõpuks vihjete katkestamise tõttu riiulile, muutudes Budapesti ajaloos suureks lahendamata müsteeriumiks.

Juhtumi üksikasjad: Surmatseremoonia silla all

Juhtumi esimene rekord leidis aset 1892. aasta kevadel. Dockitööline leidis noore naise keha keti silla all, riietatud rebenenud viisil ja neil oli kaelas ilmselged jäljed. Lahkamine näitas, et ohver suri lämbumisse ja teda rünnati enne tema surma vägivaldselt. Politsei arvas esialgu, et tegemist on üksikjuhtumiga, mis võib olla seotud kodutute või prostituutidega seotud vägivaldsete kuritegudega. Kuid vaid kolm kuud hiljem leiti teine surnukeha samas kohas asuva silla muuli alt. Ohver oli keskealine mees, kellel oli terava relvaga kõri pilu. Keha paigutati peaaegu ritualiseeritud asendisse, kui tema rindkere ees risti. See avastus pani politsei mõistma, et see ei olnud tavaline kuritegu, vaid sarimõrvari meistriteos.

Järgnevatel aastatel ilmusid sarnased korpused üksteise järel, mõlemal sarnased omadused: nad surid ebaloomulikel põhjustel, surnukehad pandi teadlikult silla alla ja sündmuskohale ei jäänud peaaegu mingeid füüsilisi tõendeid. Tundus, et mõrvar teab politsei uurimismeetodeid hästi. Kuriteopaik puhastati äärmiselt puhtana ja sõrmejälgede või rõivakiude leidmine oli keeruline. Veelgi häirivam on see, et anonüümsete tähtede tekkimine suurendab juhtumi keerukust veelgi. Need kirjad saadetakse tavaliselt mitu päeva pärast surnukeha leidmist, mis mitte ainult ei kirjelda ohvri surma üksikasju, vaid pilkab ka politsei ebakompetentsust ja viitab isegi mõrvari motiividele - võimule ja väljakutsele ühiskondlikule korrale. Näiteks 1894. aasta kirjas on kirjas: "Otsite silla alt vastuseid, kuid te ei saa kunagi minu mängust aru. Doonau on minu lõuend ja iga keha on minu meistriteos."

Nende kirjade sõnad näitavad mõrvari suurt enesekindlust ja soovi avaliku tähelepanu järele. Korduvad viited kirjale viitavad sellele, et mõrvar peab kuritegevust kunstilise etendusena ning etenduse lavaks valiti Doonau sild Budapesti maamärk. Mõrvari valik pole juhuslik: sild pole mitte ainult linna sümbol, vaid ka tiheda rahvahulgaga avalik ruum ning asukoht, kus keha leiti, tagab maksimaalse kokkupuute ja paanikaefektid. See vaatamisväärsuste kasutamine muudab juhtumi mitte ainult sarimõrvajuhtumi, vaid ka hoolikalt kavandatud psühholoogilise sõda.

Mõrvari psühholoogiline portree: nartsissism ja manipuleerimine

Kaasaegse kriminaalpsühholoogia vaatenurgast näitas mõrvar "Budapesti silla all olev kummitus" juhtumi ilmselgeid isiksusehäirete omadusi, eriti nartsissistlikku isiksusehäireid (NPD). Nartsissistliku isiksuse tüüpilised tunnused hõlmavad enesetähtsuse liialdamist, empaatia puudumist teiste suhtes ning tugevat vajadust tunnustada ja tähelepanu. Mõrvari käitumine politsei ja avalikkusega anonüümsete kirjade kaudu suhtlemisel näitab neid omadusi täielikult. Kirja sõnastus ei näita mitte ainult enda luureandmeid, vaid manipuleerib ka avaliku sentimenti, provotseerides politseid ja eeldades paanika tekitamise kuritegusid. See käitumine näitab, et mõrvar mitte ainult ei jätka tapmist, vaid naudib ka sellest tulenevat võimu ja kontrolli ühiskonna üle.

Anonüümse kirja sisu näitab ka ohvri mõrvari teatud valitud mustrit. Ehkki ohvritel on erinev sotsiaalne taust, on nad enamasti marginaalsed rühmitused või inimesed, kes kõnnivad öösel üksi, osutades, et mõrvar võis hoolikalt valitud ohvrid, kes ei ole altid oma kuritegevuse tsükli laiendamisel laialt levinud. Mõrvar otsis paradoksaalselt avalikku tähelepanu, asetades surnukeha silla alla suure kokkupuute piirkonda. See ambivalentne käitumine peegeldab nartsissistliku mõrvari keerulist psühholoogiat: ta soovib varjata oma identiteeti ja soovi oma kriminaalse käitumise kaudu tunnustust ja hirmu saada.

Lisaks näitas mõrvari koristamine kuriteopaiga ja politsei uurimismeetodite kõrvalehoidmine näitas kuriteopaiga haldamise suurt planeerimist ja tundmist. See võib tähendada, et mõrvaril on teatav hariduslik taust või tal on olnud kontakti õiguskaitseasutustega ning see võib olla isegi omal ajal kriminaaluurimistehnikatega tuttav. Näiteks ei olnud Budapesti politsei 1890ndatel laialdaselt kasutanud selliseid kaasaegseid tehnoloogiaid nagu sõrmejälgede analüüs ja mõrvar võis seda piiramist ära kasutada, et jälgida jälgimisest, puhastades sündmuskoha. Politsei ebakompetentsuse naeruvääristamine kirjas viitab sellele, et mõrvaril võib olla teatav arusaam politsei uurimisprotsessist, mis võib olla tingitud tema sotsiaalsest staatusest või ametialast taustast.

Sotsiaalne mõju: hirm ja meedia meeletu

Juhtum "Ghost all silla all" avaldas Budapest Society'le sügavat mõju. 1890ndatel võistlesid Budapestis ajalehed nendest juhtumitest teatamise nimel, sageli sensatsioonilised pealkirjad, näiteks “Doonau surma sõnumitooja” või „needus silla all”. Ulatuslik meediakajastus ei võimenda mitte ainult avalikke hirme, vaid annab mõrvarile ka suuremat etappi. Kodanikud hakkasid vältima öösel Doonau lähedale jõudmist, eriti keti silla ja Elizabethi silla lähedal ning linna ööelu mõjutas seda märkimisväärselt. Mõned kodanikud ringlevad isegi ebausklikke legende "kummituste" või "vampiiride" kohta, ühendades juhtumi üleloomulike jõududega, süvendades veelgi sotsiaalset paanikat.

Samuti on kritiseeritud politsei esinemist juhtumis. Kaasaegse kriminaaluurimistehnoloogia puudumise tõttu tugineb Budapesti politsei peamiselt pealtnägijate ütlustele ja traditsioonilistele uurimismeetoditele, kuid need meetodid tunduvad sellise kaval mõrvariga silmitsi seismisel hoolimatud. Anonüümsete kirjade ilmnemine on politsei avaldanud palju survet ja avalikkuse usaldus politsei vastu on järk -järgult vähenenud. 1895. aastal arreteeris politsei kahtlusaluse, vägivaldse karistusregistriga dokitöötaja, kuid peagi vabastati otseste tõendite puudumise tõttu. Pärast seda on juhtumi vihjed järk -järgult kuivanud ja mõrvari provokatsioonikiri peatati pärast 1896. aastat ning juhtum jäeti lõpuks lahendamata.

Juhtumi lahendamata müsteerium ja ajalooline tähtsus

Põhjus, miks "Budapesti silla all" juhtum on pilkupüüdev mitte ainult kuriteo julmuse, vaid ka mõrvari linnade vaatamisväärsuste täpse kasutamise ja avaliku psühholoogia tõttu. Budapesti sümbolina oleks ketisild pidanud olema ühtsuse ja õitsengu sümbol, kuid mõrvar muutis selle hirmu totemiks. See avaliku ruumi "Stainment" on põhjustanud kohtuasja suure mõju ühiskonnale psühholoogilisele tasandile. Mõrvari suhtlus politseiga anonüümsete kirjade kaudu näitab, et tänapäevased sarimõrvarid tavaliselt kasutatavad psühholoogilised sõjapidamise strateegiad on sarnased hilisemate juhtumitega nagu "Jack the Ripper" või "Kaksteist tapjat".

Juhtumi lahendamata müsteerium kutsus hilisemate põlvkondade jooksul esile ka palju spekulatsioone. Mõned ajaloolased usuvad, et mõrvar võib olla Budapesti sotsiaalse struktuuriga tuttav kõrge IQ -kurjategijaga, kellel võib olla meditsiiniline või õiguslik taust. Teised spekuleerivad, et mõrvar võis pärast 1896. aastat tema kuriteo lõpetada või kadusid surmast, sisserändest või vahistamisest ja vanglast. On veel üks teooria, et mõrvar ei pruugi olla üksik keha, vaid organiseeritud kriminaalne jõuk, mis kasutab sarja tapmist muude kriminaalsete tegevuste katmiseks. Neil spekulatsioonidel puuduvad siiski veenvad tõendid ja juhtumi tõde varjavad endiselt Doonau lained.

Kriminaalpsühholoogia seisukohast annab see juhtum väärtusliku juhtumi hilisematele põlvkondadele sarimõrvarite motivatsiooni ja käitumisharjumuste uurimiseks. Mõrvari nartsissistlik kalduvus, avalike hirmude manipuleerimine ja vaatamisväärsuste kasutamine näitavad tänapäevaste sarimõrvarite tüüpilisi omadusi. Kahjuks oli uurimistehnoloogia piirangute ja arhiivimaterjalide puudumise tõttu sel ajal juhtumi üksikasju keeruline täielikult taastada. Budapesti politsei arhiivid kaotasid 20. sajandi alguses sõja ajal osaliselt, suurendades veelgi juhtumi lahendamise raskusi.