Juhtumi taust: Lissabon 1920. aastatel
1920. aastatel oli Portugal poliitiliste ja sotsiaalsete rahutuste äärel. I maailmasõja tagajärjed ei ole täielikult hajunud, majanduslik ebavõrdsus on intensiivistunud ning Lissaboni ja tavakodanike jõuka klassi vaheline lõhe on muutumas üha ilmsemaks. Portugali pealinnana on Lissabonil hoogne kesklinn ja vaiksed äärelinnad. Rikkad inimesed on ehitanud äärelinnas peen aedadega häärberid. Need aiad pole mitte ainult rikkuse sümbolid, vaid ka sotsiaalse staatuse ilming. Kuid just need hoolikalt maniküüritud aiad on muutunud "hilisõhtuse aedniku" juhtumi lavaks.
Juhtum algas 1923. aasta kevadel ja esimene mõrv leidis aset Lissaboni äärelinnas asuvas suurejoonelises mõisas. Ohver oli jõukas ärimees nimega Joao Carvalho. Tema surnukeha leiti uurimusest ja tema kõri lõigatud terava relvaga. Kummalisel kombel ilmus mõisa aeda keeruline lillemuster, mis oli kujundatud tohutu roosiga, mida ümbritses kummalised geomeetrilised kujundid. Politsei arvas esialgu, et see võib olla jälitus mõnest usundist või salapärasest rituaalist, kuid konkreetsele motiivile ega kahtlustatavale polnud aimugi.
Järgmise kahe aasta jooksul toimusid sarnased juhtumid üksteise järel. Ohvrid olid kõik jõukate klasside majaomanikud, samade surmajuhtumitega ja iga juhtumi aedadesse jäeti ainulaadne lillemuster. Need mustrid mitte ainult ei tutvusta suurepäraseid aiandusoskusi, vaid näitavad ka looduse ja esteetika moonutatud kasutamist. Meedia nimetas mõrvarit "hilisõhtuseks aednikku", kuna kuritegu oli tavaliselt hilisõhtul ja pärast iga kuritegu muudeti aed hoolikalt, justkui mõrvar kasutaks lilli mingisuguse loo rääkimiseks, mida keegi ei suutnud lahendada.
Juhtumi üksikasjad: Surmasümbol aias
Juhtumi "hilisõhtuse aedniku" ainulaadne omadus on selle kriminaalsete meetodite ritualiseeritud omadused. Iga mõrva sündmus oli äärmiselt kena ja vägivalla jälgi oli vähe, välja arvatud ohvri kurgu saatuslik vigastus. Tundus, et mõrvar vältis teadlikult maja sees olevate esemete hävitamist ja kogu "looming" koondas aeda. Nendes aedades olevad lillemustrid pole mitte ainult juhtumi märk, vaid viitavad ka mõrvari sügavale arusaamisele aiandusest ja tema äärmuslikust ilu püüdlusest.
Näiteks 1924. aasta kohtuasjas muudeti ohvri Maria Silva häärber aed spiraalmudeliks, mis koosnes violetsetest ja liiliatest. Lilled on täpselt paigutatud ja spiraali keskpunkt on juurdunud roos, mis sümboliseerib mõnda otsa või hävingut. Uurimise käigus leidis politsei, et neid lilli ei istutatud soovi korral, vaid neid valiti hoolikalt ja kultiveeriti ning mõned taimed olid isegi haruldased sordid, mida mujaltdest sisse toodi. See näitab, et mõrvaril pole mitte ainult aiandusalaseid teadmisi, vaid neil võib olla ka juurdepääs haruldastele taimedele.
Veel üks häiriv detail on see, et mõrvaril näib olevat ohvri sotsiaalse staatuse osas konkreetsed valikud. Kõik ohvrid olid Lissabonis rikkad kaupmehed, aadlikud või tekkiv kodanlik, kelle rikkust seostati sageli koloniaalkaubanduse, maa arendamise või rahaliste spekulatsioonidega. See valik on kutsunud politsei spekulatsioonid: kas mõrvaril on nende rikaste inimeste suhtes mingisugust pahameelt? Otseste tõendite puudumise tõttu ei suutnud politsei siiski kahtlustatavaid lukustada.
Veel üks juhtumi mõistatus on see, kuidas mõrvar sisse hiilib. Ohvri elukohti valvatakse tavaliselt tugevalt ja varustatakse teenistujate ja väravavahtidega, kuid mõrvar võib pärast mõrva ja aia muutmise lõpetamist alati vaikselt siseneda ja lahkuda. Mõned detektiivid spekuleerisid, et mõrvar võis end aednikuna varjata ja mõisasse sattuda, kuid seda hüpoteesi on tunnistajate puudumise tõttu keeruline tõestada.
Psühholoogiline analüüs: patoloogiline kinnisidee ilu suhtes
"Hilisõhtuste aednike" käitumismuster näitab keerulist psühholoogilist motivatsiooni, ühendades patoloogilise püsivuse ilu suhtes potentsiaalse kättemaksuga. Psühholoogilisest vaatenurgast pole mõrvari aiamuster mitte ainult kuritegevuse märk, vaid ka eneseväljenduse viis. Lillemustri täpsus moodustab tugeva kontrasti mõrva julmusega, mis viitab mõrvari südame sügavatele vastuoludele.
Esiteks on mõrvari ilu püüdlus peaaegu paranoiline. Aia mustrid näitavad suurepäraseid aiandusoskusi ja iga lille paigutamine on täpselt arvutatud, justkui jäljendades looduse täiuslikku geomeetriat. See ilu kinnisidee võib tuleneda sundimatust isiksuseomadusest, kus mõrvar üritab loodust kontrollides korvata mingit sisemist puudumist. Psühholoogilised uuringud näitavad, et selline käitumine võib olla seotud traumaga lapsepõlves või represseeritud loomise sooviga. Mõrvar ei pruugi reaalses elus oma ilu otsimist saavutada, mistõttu otsustas ta end kuriteos väljendada.
Teiseks tähendab mõrvari rikka klassi valik kättemaksu mentaliteeti. 1920. aastatel oli Portugali ühiskond täis klassi opositsiooni ja rikka klassi luksuslik elu oli teravas vastuolus tavainimeste vaesusega. Mõrvar võib pidada ohvrit sotsiaalse ebaõigluse sümbolina, väljendades selle klassi vastu vihkamist mõrvade ja aia muutmise kaudu. Aia lillemustrid, eriti need, mis sümboliseerivad hävimist (näiteks juurdunud roosid), võivad esindada mõrvari kriitikat rikka klassi “vale ilu” suhtes.
Lisaks võib mõrvari ritualiseeritud käitumine olla seotud mõne psühholoogilise projektsiooniga. Looduse ja kunstlikkuse ristumiskohana on aed nii ilu sümbol kui ka kontrolli ilming. Aia muutmisega võib mõrvar proovida oma sisemaailma ümber kujundada, projitseerides samal ajal oma ohvritele viha ja valu. Selle käitumise keerukus muudab "hilisõhtuse aedniku" mitte ainult mõrvari, vaid ka "kunstniku", kes üritab kuritegevuse kaudu teavet edastada.
Uurimine ja sotsiaalne vastus
"Hilisõhtune aednik" juhtum põhjustas sel ajal Lissabonis laialt levinud paanika. Rikkalik klass hakkas mõisa kaitsmiseks palkama privaatseid relvajõude ja oli isegi kuulujutte, et mõned inimesed loobus aia hooldusest, et mitte saada mõrvari järgmiseks sihtmärgiks. Juhtumi meediateated on täis draamat ja ajalehe pealkirjad kirjeldavad mõrvarit sageli kui "surma lillede" või "Midnight Ghost", veelgi süvendab avalikku hirmu.
Politsei asutas juhtumi uurimiseks spetsiaalse meeskonna, kuid edusammud olid aeglased. 1920. aastate piiratud uurimistehnoloogia ja sõrmejälgede analüüsi või kaasaegsete kohtuekspertiisi puudumise tõttu tugineb politsei peamiselt tunnistajatele ja füüsilistele tõenditele. Mõrvari ettevaatus jättis sündmuskohale siiski vähe jälgitavaid vihjeid. Ainus väärtuslik tõendusmaterjal on lill ise, kuid aianduseekspertide analüüs saab kinnitada ainult taimede liike ja päritolu ning ei saa osutada konkreetsetele kahtlustatavatele.
Ühiskonna reaktsioon juhtumile kajastas ka sel ajal klassi vastuolusid. Tavakodanikud kardavad ja uudishimulikud "hilisõhtuse aedniku" pärast ning mõned peavad seda isegi rikka klassi vastu "rahvakangelaseks". See sentiment muudab uurimise veelgi keerukamaks, kuna mõned tunnistajad võisid mõrvari kaitsmiseks teadlikult teavet kinni pidada. Teisest küljest avaldas rikas klass politseile võimalikult kiiresti juhtumi lahendamiseks survet, mis põhjustas uurimisrühmas erimeelsusi.
1925. aasta sügisel, pärast viimast teadaolevat "hilisõhtuse aedniku" juhtumit, peatus mõrv ootamatult. Vahistamist ega ülestunnistust ei olnud ning tundus, et õhuke õhust kaob. Mõned usuvad, et mõrvar võis surra või lahkuda Portugalist, teised aga spekuleerivad, et ta võib ühiskonnas varjata, oodates järgmist tegevust.
Ajalooline tähtsus ja lahendamata mõistatus
Juhtum "Hilisõhtune aednik" ei ole mitte ainult Portugali kriminaalajaloo mõistatus, vaid ka 1920. aastate sotsiaalpsühholoogia sügav peegeldus. Juhtumi lillemustrid ja nende sihtimine rikkale klassile näitasid sel ajal ühiskonna ebavõrdsust ja pinget. Mõrvari aiandusreeglid näitavad inimeste keerulisi emotsioone looduse ja ilu suhtes, nii loomise kui ka hävitamise suhtes.
Kriminaalpsühholoogia vaatenurgast on "hilisõhtune aednik" haruldane juhtum, mis ühendab ritualiseeritud mõrvad, ilu patoloogilise püüdluse ja võimalike sotsiaalse kättemaksu motiivid. Mõrvari psühholoogiline motivatsioon ei pruugi kunagi täielikult lahti harutada, kuid tema käitumismuster andis väärtuslikku materjali kriminaalpsühholoogia hilisemaks uurimiseks. Näiteks võivad kaasaegsed teadlased võrrelda "hilisõhtuseid aednikke" sarimõrvarite psühholoogiliste omadustega, et uurida, kas nende käitumine vastab obsessiiv-kompulsiivse isiksusehäire või antisotsiaalse isiksusehäire diagnostilistele kriteeriumidele.
Juhtumi lahendamata olek käivitas ka sel ajal kohtusüsteemi peegelduse. Tehniliste piirangute ja klassi eelarvamuste tõttu ei suutnud politsei ressursse tõhusalt integreerida, mille tulemusel saab juhtum lahendamata juhtum. See tuletab meile ka meelde, et ajaloo tõde varjab aeg ja vaikus sageli.