Alates ilmumisest on film "Lava" pälvinud laialdase tähelepanu ja tulise arutelu. See absurdne komöödia lavastatud ja peaosas Chen Peisi on üles seatud Hiina Vabariigi rahututel aegadel. Teatris oleva draama kaudu koorub see võimu, kunsti, inimloomuse ja sotsiaalse reaalsuse kihi mitme loori. Film avaneb "Play in Play" struktuuriga, viies publiku näiliselt naljakasse, kuid äärmiselt iroonilise lavasse, käivitades sügavad mõtted naerust ja paljastades tõe absurdsuses.
"Lava" pole mitte ainult kunstiteos, vaid ka peegel, mis kajastab tegelikkust. Kes see on irooniline? Mida see paljastab? Kuidas saab see meelelahutuse ilmumisel lõpule viia oma reaalse ühiskonna sügava kriitika? See artikkel algab mitmest mõõtmest ja analüüsib sügavalt satiirilise "etapi" objekte ja praktilist tähtsust ning proovib neile küsimustele vastata.
1.. Võimu ülbus ja teadmatus satiriseerib: kes kunsti "juhendab"?
"Lava" kõige iroonilisem tegelane on Warlordi marssal Hong. Ta kandis sõjaväe vormiriietust ja hoidis relva, kuid ei teadnud ooperist midagi. Ta sekkus sunniviisiliselt kunstilisse loomingusse kui "publikut" ja nõudis, et "hüvastijätmise minu liignaine" traagiline lõppu muudetaks "Xiang Yu" kokkutulekuks ja Yu ji pole surnud. " See naeruväärne taotlus ei pane truppi mitte ainult hätta, vaid paneb publiku tundma ka võimu töötlemata sekkumist kunsti naerus.
Marssal Hongi pilt on tüüpiline võimu ülbuse ja teadmatuse esindaja. Ta ei saa draamast aru, kuid tahab kunsti "juhendada"; Tal pole esteetikat, kuid ta soovib klassikat "muuta". Ta räägib relvaga, kasutab oma elukutse mahasurumiseks võimu ja kasutab kunstiseaduste alistamiseks oma huvisid. See "autsaiderite käskivate ekspertide" nähtus pole päris ühiskonnas haruldane.
Tegelikkuses näeme sageli inimesi, kellel on õigus ressursse ja diskursust kontrollida, osutades sõrmedele professionaalsetele valdkondadele ja sekkudes isegi sunniviisiliselt loomeprotsessi. Need ei ole kunsti enda, vaid oma kontrolli, poliitiliste kavatsuste või ärihuvide rahuldamise eest. Nad peavad kunsti pigem tööriistaks kui iseseisvaks väljendusvormiks, mis viib lõpuks hinge kaotuse ja teose väärikuseni.
"Lava" rolli kaudu "lava" satiriseerib neid, kes ei saa kunstist aru, vaid proovivad kunsti kontrollida. See tuletab meile meelde, et kunstilisel loomingul peaks olema oma iseseisvus ja väärikus ning ei tohiks muutuda võimu vasardiks.
2. Illusiivne vale "konsensus" liiklusloogika alusel: kes "aplodeerib"?
Veel üks väga realistlik irooniapunkt "lava" on stseen, mida publik on sunnitud aplodeerima. Hong Dashuai tellimusel pidi teatripublik avaldama oma "rahulolu" etendusega, mis oli aegunud, vastasel juhul seisavad nad karistusega. See süžee näib liialdatud, kuid tegelikult peegeldab see sügavalt "vale konsensuse" moodustumismehhanismi tänapäeva ühiskonnas.
Teabeplahvatuse, liikluse, kuumade otsingute, meeldimiste ja kommentaaride ajastul on muutunud oluliseks kriteeriumiks töö väärtuse mõõtmiseks. Need näiliselt "avalikud arvamused" tagasiside ei ole sageli tõelised avalikud arvamused, vaid "cheers" esinemine, mida manipuleeritakse, juhitakse ja luua. Platvormid, kapital ja algoritmid töötavad koos, et luua "liiklus konsensus", võimaldades publikul saada "headeks poisteks", ilma et see realiseeriks ja kaotaks iseseisva hinnangu kollektiivses karnevalis.
Filmis ei ole publiku aplaus siirusest, vaid hirmust ja kompromissist. Selline "lastehoiukultuur" on tegelikkuses juba pikka aega olnud levinud. Ükskõik, kas tegemist on filmi- ja televisioonidraamade "suhteliste arvustustega" või veebipõhiste kommentaaride "ühtluse", on selle taga sageli kapitali- ja platvormi kontrolli. Publiku "aplaus" ei ole enam emotsioonide spontaanne väljendus, vaid hoolikalt kavandatud avalik arvamusmäng.
Selle stseeni kaudu osutab "lava" otsese ühiskonna "teatriefektile" - inimesed mängivad virtuaalses laval "publikut", kuid saavad tegelikkuses "näitlejateks". See satiriseerib vale konsensuse tegijat ja hoiatab meid, et kõigepealt on liikluse ajastul tegelik hääl kaetud ja võime iseseisvalt mõelda on nõrgenenud.
3. Illusiivne olukorra pärast konkureerivate inimeste kaotus: kes on "kompromiteeriv"?
Filmis on ooperi trupi juht Hou Xi keeruline ja päris tegelane. Ta teadis kunsti väärtust väga hästi, kuid ta pidi võimu ees pead kummarduma. Ta tegi ikka ja jälle kompromiteeri, et päästa ooperi trupi elatist; Ta lohutas end ikka ja jälle lihtsalt selleks, et leida pragudes lootuse pilk. Tema valik on kurb ja peegeldav: kui paljud inimesed on tema moodi, on ideaalide ja reaalsuse vahel kõvasti vaeva näha?
Hou xitingi kompromiss ei olnud tingitud moraalsest korruptsioonist, vaid ellujäämisinstinktist. Asi pole selles, et ta ei taha põhimõtetest kinni pidada, vaid et ta ei suuda võimu vastu võidelda. Tema abitus peegeldab paljusid tõelisi kunstipraktikuid: nad soovivad loomingulist vabadust, kuid neid seovad mitu jõudu nagu kapital, voog ja tsensuur; Nad tahavad tõde väljendada, kuid peavad hoolitsema turule, publikule ja "reeglitele".
Filmis on Feng Xiaotongi tragöödia sümboolsem. Ta oli algselt kunstilise puhtuse esindaja ja nõudis "draama ei saa muuta" alumist rida, kuid lõpuks varises surve all kokku. Tema depravatsioon ei tulenenud isikliku tahte nõrkusest, vaid idealismi täielikust purustamisest võimu ja reaalsuse kaudu.
Nende kahe tegelase kaudu satiriseerib lava kunstipraktikuid, kes teevad võimu ees kompromisse ja kummardavad oma pead reaalsuse ees. See tuletab meile meelde: kompromiss ei ole argpüks, kuid kui kõik otsustavad vaikida, ei eksisteeri kunsti väärikust enam.
4. Illusioon "Lastekultuurist" ja vale õitsengust: kes "tegutseb"?
Filmis pole "aplodeerimine" mitte ainult publiku käitumine, vaid ka etendus. Ellujäämiseks pidi trupp tegema koostööd marssal Hongi naeruväärse taotlusega; Ohutuse tagamiseks pidi publik teesklema absurdset esinemist. Kogu teater on nagu suuremahuline "show", kõik tegutsevad ja keegi ei julge tõtt rääkida.
See "lapsehoolduskultuur" on juba pikka aega levinud päris ühiskonnas. Olgu tegemist filmi- ja televisioonitööde "suhteliste arvustuste" või veebipõhiste kommentaaride "ühtlusega", sageli on selle taga kapitali manipuleerimine ja avaliku arvamuse juhendamine. Inimestele meeldib, kommenteerivad ja edastavad seda sotsiaalsetel platvormidel, mis näib olevat sõnaselge, kuid tegelikult osalevad nad "kollektiivsel etendusel".
Selle seadistuse kaudu satiriseerib "lava" vale õitsengu taga olevat tühjust ja absurdsust. See võimaldab meil näha: kui aplausist saab jõudlus, siis kui hindamine muutub andmeteks, on kunsti puhtus täielikult kõrvaldatud.
5. Illusiivne kunstitöötajate kaotus: kes "reedab" algset kavatsust?
Feng Xiaotongi tragöödia on filmi kõige mõjukam stseen. Ta läks kunstnikust, kes kleepub alumisse rida võimu vasallina. Tema ebapraktilisus polnud vabatahtlik, vaid sundis tegelikkust. Algselt uskus ta, et "mäng on mäng ja inimesed on inimesed", kuid mängimine pole enam näidend ja inimesed pole enam inimene.
Selle rolli seadmine näitab sügavalt kunstipraktikute dilemmat. Nad soovivad loomingulist vabadust, kuid nad peavad silmitsi seisma mitme survega, nagu kapital, voog ja tsensuur. Nad tahavad tõde väljendada, kuid peavad hoolitsema turule, publikule ja "reeglitele". Lõpuks otsustasid paljud inimesed teha kompromisse ja kaotasid isegi oma algsed püüdlused.
Feng Xiaotongi saatuse kaudu satiriseerib "lava" neid kunstitöölisi, kes kaotavad järk -järgult reaalsuse surve all. See tuletab meile meelde: kunsti olemus on väljendus, mitte esinemine; Kunsti väärtus peitub tegelikkuses, mitte liikluses.
6. Praktiline tähtsus: "Laval", kes saadet jälgib? Kes tegutseb? Keda kiusatakse?
"Lava" praktiline tähtsus on palju enamat kui võimu, liikluse ja kunsti satiir, aga ka selle sügav ilmutus kogu sotsiaalse ökoloogia kohta. See võimaldab meil näha: kes tegutseb "laval"? Kes saadet vaatab? Keda jälle kiusatakse?
Päris elus mängime sageli "näitleja" rolli. Me teostame sotsiaalsetel platvormidel "Perfect Life", teenindame "juhtimisobjekte" töökohal ja järgime avaliku arvamuse valdkonnas "kuuma otsingu suunda". Me arvame, et oleme publik, kuid tegelikult on meist saanud näitlejad; Arvame, et avaldame oma arvamusi, kuid tegelikult juhendatakse meid lihtsalt "lastehooldus".
"Lava" tuletab meile meelde: kõigepealt on teabe plahvatuse ja liikluse ajastul kõigi kohustus säilitada iseseisev mõtlemine ja moraalne lõpptulemus. Me ei saa olla vale konsensuse tegijad ega ka kollektiivsetes esinemistes osalejad. Peame julgema kahtluse alla seada, sõna võtta ja tõtt "laval" rääkida.
7. Järeldus: ärkamine absurd ja mõtlemine naerus
"Lava" on töö, mida tasub mõtiskleda. See mähib tragöödia tuuma komöödia kujul, paljastades tõelise dilemma absurdse süžeega. See paneb meid naerdes mõtlema ja absurdsuses ärkama.
Film mitte ainult ei satiriseeri võimu ülbust, valet liiklust ja kunsti kaotust, vaid näitab ka kogu ühiskonna moraalset langust teabe manipuleerimises, võimustruktuuris ja kollektiivses teadvuseta. See tuletab meile meelde: "laval" saab ainult südames alumine rida hoida oma tõelist mina vales "empaatiavõimes".
Kunsti väärtus peitub tegelikkuses; Ühiskonna areng seisneb kaineduses. "Lava" pole mitte ainult film, vaid ka peegel, mis peegeldab igaühe südameid. See võimaldab meil näha: kes tegutseb reaalsuse "laval"? Kes saadet vaatab? Keda jälle kiusatakse?
See on "lava" puhul kõige mõtlemapanevam asi.